Restoranitest: Söögikoht suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Väike tüdruk minus pole kuhugi kadunud, lillemustreid ja sitse-satse kannatan ma päris suurtes kogustes välja. Mu meessoost kaaslane sai aga roosast ja südamekestest hetkega üledoosi. Tema jaoks jääb see käik viimaseks, arvas ta, ja küllap ka need paar meest, kes seal parajasti sõid-jõid, olid naiste poolt kaasa toodud.

Mehelikud road naiselikus interjööris

Ometi muutis ta osaliselt meelt, kui oli oma seaprae kätte saanud. Searibi suitsuses musta sõstra marinaadis koos röstitud lillkapsaga oli pigem mehelik kui naiselik – lopsakas, vähemalt neljast, aga võib-olla isegi viiest ribist koosnev, paks, mahlane, rammus ja maitsev. Ja muidugi ka ilus, aga see polnud enam oluline.

Kui olime ka õlle- ja veinivalikust pilgu üle lasknud, lõi jäigalt maskuliinne seisukoht kõikuma. Nii et lõpuks jäime ühisele seisukohale, et (mees)sõpradega õllejoomiseks pole see tõesti esimene valik, aga noormehel on oma tütarlast nii nunnusse kohvikusse kutsudes võimalik plusspunkte teenida küll.

Ristikheina kohvik teeb uksed lahti juba hommikul poole kaheksa ajal. Kui mu teekond mõnel hommikul vähegi sealtkandist mööda põikab, kasutan kindlasti juhust nautida sealseid croissant'e ja omlette, seniks jäägu need pelgulinlastele.

Alates kella 12 on käigus täismenüü: suupisted, salatid, kerged eined, supid ja praed. Valik peaaegu sama suur kui mõnes nooblis restoranis, ainuüksi pearoogi on kuus: räimeburger, ingveri­marinaadis kana, Burgundia pajaroog, praetud koha safranikastmes, tagliatelle hiidkrevettidega ja juba nimetatud searibi.

Tasemel teenindus

Eelroogade hulgast valitud baklažaanirull punase sibula moosi ja toorjuustu kreemiga sobis kokku kohviku miljööga: ilus, värviline ja natuke magus. Ilusad ja värvilised olid ka granaatõunaseemnete ja kuivatatud viigimarjadega kaunistatud feta-kartuli-kurgisalat ning krõbesaiaviiludega serveeritud kitsejuustukreem. Oleksin ebaõiglane, kui kiidaksin ainult roogade ilu ja mitte maitset, kõik need kenad road maitsesid hästi.

Magusani jõudes olime juba õige hoogsad. Kõigepealt sproti-munapirukas – hea, aga natuke täidist oleks veel mahtunud. Siis mandlirull – samuti hea, aga oleks võinud natuke krõbedam olla. Ekleer – keskmine, ekleerid vist ei armasta sööjaid oodata. Gluteenivaba kookosekook – suurepärane. Šokolaadi-mascarpone kook – oivaline.

Teenindus oli hea nagu ikka väikestes alustavates kohtades, kus omanikud ise kohal ja veel (liigset) enesekindlust kogunud pole. Toredad olid ka väikesed lisaväärtused: kingikiirabi ehk võimalus kaasa osta vein ja kook, tordiraamat või mõni käsitöö-nipsasjake, nende hulgas muidugi ka väikesed südamekesed.

Parkimine pole äärelinnas probleem ja tegelikult polegi see Ristiku tänav nii väga ääre peal. Erksa algusega Ristikheinale on põhjust soovida pikka iga ja palju külastajaid.